SUUR LUGU – Ilu ülevusest ilust tühjeneva maailmas – miks kaasaeg sedavõrd inetu on?

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Miks on kaasaegne ühiskond võimetu looma möödunud ajastutega võrreldavat ilu kunstis, tarbekunstis ja olmekultuuris? Miks on meid ümbritsev maailm ilust üha enam ilma jäetud? Mis on ilu järgi janunemise, selle kaotamise ja taas avastamise eeltingimuseks ning kuidas mõjutab ilu kogemine ning ilust ilma olemine inimese vaimu, hinge ning moraalset karakterit? Antud küsimustele leiab vastuseid järgnevast loost…
Adrian Bachmann

„Meil on tehnoloogia, mugavused, turvalisus ja mõningane küllus, kuid kuhu jääb ilu? Kus on see ilu, ilma milleta me tegelikult elada ei suuda?“
John-Mark Miravalle “Ilu: mis see on ja milles seisneb selle tähtsus” (Beauty: What it is and Why it Matters)

2009. aastal täheldas inglise filosoof Roger Scruton, et „ilu on meie maailmast kadumas“ ning et “ilu on kõikjal meie ümber asendumas üha enam inetuse kultusega”. Võime Scrutoni sõnade asjakohasust tunnistada, vaadeldes muuhulgas kuidas möödunud sajandite suurejooneline arhitektuur moodustab terava kontrasti tänapäeva vaadetega, kus domineerivad monotoonsed betoonist ja klaasist tornid, sama mustri alusel laienevad äärelinnad ning abstraktsed, hingetud hooned. Kaasaegne muusika on üha keskpärasem ja ennastkordavam ning tänapäeva maalid ja skulptuurid kahvatuvad möödunud sajandite meistriteoste hiilguse kõrval. Ja kuigi loodus on säilitanud oma ajatu ilu, hävitavad inimesed oma hoolimatu ekspluateerimisega isegi seda viimset esteetilist pelgupaika.

Kaasaegne muusika on üha keskpärasem ja ennastkordavam ning tänapäeva maalid ja skulptuurid kahvatuvad möödunud sajandite meistriteoste hiilguse kõrval.

Tänases loos tõdeme, et ilu taandudes tõusevad esiplaanile kultuuriline allakäik ning inimlik ebamoraalsus. Vaatame lähemalt, miks inimesed otsivad ilu asemel šokeerivaid ja perversseid kogemusi, ning uurime Fjodor Dostojevski romaanis “Idioot” vürst Mõškini esitatud julges väites “”Ilu päästab maailma” peituvat tõde.

Kogu Läänemaailma ajaloo jooksul on filosoofid ja teoloogid käsitlenud ilu ühena kolmest kõrgeimast väärtusest – olemise tuumaks olevate igavikuliste väärtuste triumviraadi osiseks, milleks on tõde, headus ja ilu. Meid tõmbab instinktiivselt nende kolme ideaali poole, sest erinevalt mingi muu eesmärgi saavutamise nimel püüeldavatest väärtustest seisneb tõe, headuse ja ilu väärtus neis enestes. Või nagu selgitas Roger Scruton:

Kogu Läänemaailma ajaloo jooksul on filosoofid ja teoloogid käsitlenud ilu ühena kolmest kõrgeimast väärtusest – olemise tuumaks olevate igavikuliste väärtuste triumviraadi osiseks, milleks on tõde, headus ja ilu.

„Üks köitev ilu käsitlus ulatub ajas Platoni ja Plotinoseni ning on mitmeid teid pidi põimunud kristliku mõttemaailmaga. Selle idee kohaselt on ilu ülim väärtus – see tähendab miski, mille poole me püüdleme selle enese pärast ja mille otsimiseks polegi muid põhjendusi vaja. Seega tuleks ilu võrrelda tõe ja headuse kui samuti ülimate väärtustega, millele toetuvad meie ratsionaalsed kalduvused… Miks uskuda p-d? Sest see on tõsi. Miks me soovime x-i? Sest see on hea. Miks me vaatame y-t? Sest see on ilus.”
Roger Scruton “Ilu” (Beauty)

Kuid ilu ei ole üksnes miski, mida me ihaldame selle enese pärast. Ilu on meile vajalik selleks, et saaksime elada head elu, sest elu ilma iluta köndistab meid vaimselt, emotsionaalselt ning hingeliselt vaesteks. Või nagu täheldas Roger Scruton:
“Meie iluvajadus ei ole miski, ilma milleta meil on võimalik inimestena rahuldust tunda.”
Roger Scruton “Ilu”

Ilu ei ole üksnes miski, mida me ihaldame selle enese pärast. Ilu on meile vajalik selleks, et saaksime elada head elu, sest elu ilma iluta köndistab meid vaimselt, emotsionaalselt ning hingeliselt vaesteks.

Üks põhjus, miks me ilu vajame, peitub selle rollis meie kirgede äratamisel. Nagu selgitas John-Mark Miravalle:
“Meenutage mõnda hetke, mil te kuulsite jumalikku meloodiat ja tundsite värinat oma selgroos. Või kui mõni kaunis lugu tõi teile pisarad silma. Sügavad tunded ja kirglikud reaktsioonid kuuluvad ilukogemuse juurde. On võimalik teada tõde ja sealjuures mitte midagi tunda. On võimalik valida headus ja mitte midagi tunda. Kuid esteetiline kogemus – ilu hindamine – ei ole ilma midagi tundmata võimalik.”
John-Mark Miravalle “Ilu: mis see on ja milles seisneb selle tähtsus”

Ilukogemuse poolt äratatud kired kuuluvad inimhinge kõige üllamate avalduste hulka ja seetõttu on ilul olemuslikult elu üles ehitav iseloom. “Mitte keegi ei ole kunagi tundnud vastikust ilu suhtes. Ilu on juba definitsiooni poolest haarav, kutsuv ning rõõmuküllane,” kirjutas Miravalle. Iluga silmitsi seistes me ei küsi, kas elul on mõtet – me tunneme seda mõtet iga ihurakuga. Filosoof Friedrich Nietzsche kirjeldas meie eluliste kirgede ärkamist ilu mõjul nõnda:

Iluga silmitsi seistes tõstavad meis ärkavad kired meid välja meie tavapärasest, argisest seisundist ning meid täidab sügav igatsus saada vooruslikumaks ehk selle ilu väärilisemaks, mille läheduses me viibime. Meie üllaid kirgi turgutades toob ilu esile meie kõrgema mina. Nagu märkis Jacques Maritain, äratab ilu meis “ebamäärase, ähmase ja määratlemata kangelasliku potentsiaali“.

“… igas esteetilises tegevuses ja nägemises [leidub] kasvanud jõu ja täielikkuse tunne… Selles [esteetilises] seisundis rikastab inimene kõike omaenese täiuse allikast: mida iganes ta näeb, mida iganes ta otsustab, see kõik paistab suuremana, pingelisemana, jõust küllastununa.”
Friedrich Nietzsche “Võimutahe” (Der Wille zur Macht)

Iluga silmitsi seistes tõstavad meis ärkavad kired meid välja meie tavapärasest, argisest seisundist ning meid täidab sügav igatsus saada vooruslikumaks ehk selle ilu väärilisemaks, mille läheduses me viibime. Meie üllaid kirgi turgutades toob ilu esile meie kõrgema mina. Nagu märkis Jacques Maritain, äratab ilu meis “ebamäärase, ähmase ja määratlemata kangelasliku potentsiaali“. (Jacques Maritain „Loominguline intuitsioon kunstis ja luules” (Creative Intuition in Art and Poetry)) Vaid katkised inimesed kogevad majesteetlikku maali või hingematvat mäeahelikku vaadates vulgaarseid mõtteid või pahelisi soove. Ülejäänute jaoks toimivad ilu poolt ellu äratatud kired moraalse jõuna, mis innustab meid oma iseloomust kunstiteost vormima. „Mida me igatseme, kui näeme ilu? Olla ka ise kaunid,“ märkis Friedrich Nietzsche. Või nagu kirjutab John-Mark Miravalle:

Mida me igatseme, kui näeme ilu? Olla ka ise kaunid.

Friedrich Nietzsche

“… ilu on see, mis sütitab meis kired, igatsuse hea ja tõese järele, sest see avaldub tajupiltides, mis vallandavad meis niivõrd tugevaid emotsionaalseid reaktsioone.”
John-Mark Miravalle “Ilu: mis see on ja milles seisneb selle tähtsus”

Rainer Maria Rilke luuletuses “Apollo arhailine torso” vaatleb inimene sügava imetlusega hämmastavat antiikaegset skulptuuri. Järsku kogeb ta teravat nihet oma teadvuses, tajudes, et samal ajal kui tema vaatleb kunsti, vaatleb ka skulptuur teda ning tungib tema hinge, paljastades tema puudused ja vead ning nõudes, et vaatleja saaks sama kauniks kui skulptuur. Nagu kirjutab Rilke: “Sest siin pole paika, mis ei näeks sind.” Luuletus lõppeb transformeeriva käsuga: “Sa pead muutma oma elu!” Sama mõtet väljendas ka Fjodor Dostojevski:

Võib öelda, et kunstiteose otstarve on kujundada sellest koletislikust inimpolüübist inimene.

Fjodor Dostojevski

“Võib öelda, et kunstiteose otstarve on kujundada sellest koletislikust inimpolüübist inimene.”
Fjodor Dostojevski “Kirjaniku päevaraamat”

Just moraalsed nõudmised, mis ilukogemus meile seab, ning kontrasti vahendusel kujunev teadlikkus meie hinges valitsevast inetusest, korruptsioonist ning kaosest on põhjuseks, miks niivõrd paljud inimesed tänapäeval ilu eest põgenevad. Või nagu täheldas Roger Scruton:

Just moraalsed nõudmised, mis ilukogemus meile seab, ning kontrasti vahendusel kujunev teadlikkus meie hinges valitsevast inetusest, korruptsioonist ning kaosest on põhjuseks, miks niivõrd paljud inimesed tänapäeval ilu eest põgenevad.

„…esteetilist hinnangut tajutakse [tänapäeval] pahena. See seab meile talumatu koorma vastata ideaalide ja püüdluste maailma nõudmistele, mis on teravas vastuolus meie improviseeritud elu maitsetusega. See istub nagu öökull meie õlal, samal ajal kui me püüame oma lemmiknärilisi hõlma vahele peita. Meis tärkab kiusatus see minema peletada. Soov rüvetada kaunist on soov pöörata esteetiline hinnang selle enese vastu, nõnda et me ei tajuks seda enam meid kritiseerivana… Võime sellist kalduvust täheldada laste juures – rõõmu tundmine ebameeldivatest helidest, sõnadest ja vihjetest, mis aitavad neil distantseeruda neid hindavast täiskasvanute maailmast, mille autoriteeti nad soovivad eitada.”
Roger Scruton “Ilu”

Soov rüvetada kaunist on soov pöörata esteetiline hinnang selle enese vastu, nõnda et me ei tajuks seda enam meid kritiseerivana…

Roger Scruton

Selleks, et mõista neid mooduseid, kuidas inimesed tänapäeval ilu rüvetavad ja selle eest põgenevad, peame alustama kaunite objektide ja nähtuste peamisest tunnusest, nimelt haruldasest korra ja üllatuse kombinatsioonist. Just see korra ja üllatuse segu tekitab meis ilu läheduses tärkava ime taju, sest ime taju on „üllatuse ja imetlusega segunenud tunne, mille põhjustab millegi ilusa, ootamatu või seletamatu kogemine“. Või nagu selgitas John-Mark Miravalle:

„[Näiteks] pakatab loodus mustritest, vormidest ja struktuuridest, mida on võimalik näha ja mõista ning millele saab tavaliselt anda numbrilise väljenduse… Kuid loodus ei ole lihtsalt korrapärane. See mõjub üllatavalt mitte ainult oma olemise või käitumise viisi, vaid juba ainuüksi oma eksistentsi fakti poolest. Seega peab üllatus olema ilu olemuslik tunnus… Kui inimesed on loodud ilu jaoks – ja seda me oleme – ning kui ilu sisaldab üllatust, siis oleme me kõik loodud üllatuse jaoks.”
John-Mark Miravalle “Ilu: mis see on ja milles seisneb selle tähtsus”

Just korra ja üllatuse segu tekitab meis ilu läheduses tärkava ime taju.

Üllatuse vajaduse rahuldamiseks ning samal ajal ilu poolt seatavate moraalsete nõudmiste vältimiseks tarbivad paljud inimesed täna häirivat, perversset või sensatsioonilist sisu ehk stiimuleid, mis üllatavad neid pigem šokeerimise kui ime taju äratamise teel. Või nagu selgitas Miravalle:

“…sageli on meil kiusatus püüelda hea – nimelt üllatuse – poole, kuid eraldatuna korrast, millega see peaks seostuma. Ja kui üllatusest saab ainus eesmärk, moondub see kohe perverssuseks… Mees, kes sööb liha ja köögivilju, ei tee midagi üllatavat, küll aga mees, kes sööb raamatuid. Naine, kes möödub teist tänaval ja naeratab viisakalt, ei üllata teid tõenäoliselt, küll aga juhul, kui ta virutab teile äkki kaela pihta või astub ootamatult liikluskeerisesse ja jääb auto alla. Need näited võivad tunduda veidrad (ja seda need ongi), kuid jääb faktiks, et tänapäeva inimkond kogeb tugevat tõmmet vildakuste, perverssuste ja moonutuste poole.“
John-Mark Miravalle “Ilu: mis see on ja milles seisneb selle tähtsus”

Üllatuse vajaduse rahuldamiseks ning samal ajal ilu poolt seatavate moraalsete nõudmiste vältimiseks tarbivad paljud inimesed täna häirivat, perversset või sensatsioonilist sisu ehk stiimuleid, mis üllatavad neid pigem šokeerimise kui ime taju äratamise teel.

Üks paljudest probleemidest, mis kaasneb meie üllatusvajaduse rahuldamisega kaootiliste ja perverssete ärritajate abil, seisneb selles, et aja jooksul muutume me tundetuks ja vajame üllatumiseks üha šokeerivamaid stiimuleid. Näiteks täheldas näitekirjanik Robert Bolt kaasaegses teatris kasvavat suundumust loobuda ilu otsimisest ning püüda selle asemel publikut šokeerida. Bolt hoiatas, et selline suundumus kulmineerub olukorras, kus näitlejad seisavad laval ja karjuvad publikule roppusi. Või nagu kirjutas Miravalle:

“Korratus on korra puudumine – kui miski on katki, kaootiline, perversne või väändunud. Selline asi võib meid teatava väärastunud naudinguga ehmatada, kuid suunab meid üha kasvava šoki ja deformeerituse rajale. Just see motiveerib inimesi seksuaalseid fetišeid, düsfunktsionaalseid tõsielusarju ning õudusfilme nautima… Paljude “kunstimaailma” esindajate silmis on ainus tingimus, mille alusel saab kedagi kunstnikuks nimetada, kui ta murrab reegleid, teeb midagi uudset või šokeerib publikut.”
John-Mark Miravalle “Ilu: mis see on ja milles seisneb selle tähtsus”

Üks paljudest probleemidest, mis kaasneb meie üllatusvajaduse rahuldamisega kaootiliste ja perverssete ärritajate abil, seisneb selles, et aja jooksul muutume me tundetuks ja vajame üllatumiseks üha šokeerivamaid stiimuleid.

Teine võimalus, mida inimesed tänapäeval ilu eest põgenemiseks kasutavad, on stiimulite otsimine ja selliste objektide loomine, mis on küll korrapärased, kuid jäetud ilma üllatusmomendist. Kõige enam torkab see lähenemine silma kaasaegses arhitektuuris, mis toetub Roger Scrutoni sõnul „utilitaarsuse kultusele“. Kuigi enamik tänapäeval ehitatud hooneid täidab oma praktilist otstarvet, puudub neis ilu. Nende jäigad, kastitaolised vormid tuimestavad meeli ja uinutavad kirgi ning toimivad seega dehumaniseeriva jõuna, mis loob inimeste ümber monotoonsuse ja elutu ühtsuse atmosfääri. Šveitsi-Prantsuse arhitekt Le Corbusier, üks modernse arhitektuuri pioneeridest ja 20. sajandil juurduma hakanud utilitaarsuse kultuse levitamise võtmefiguur, kuulutas avalikult:

“Meie iidsete linnade südamed tuleb koos nende tornide ja katedraalidega rusudeks lammutada ning asendada pilvelõhkujatega.”
Le Corbusier, tsiteeris Hans Sedlmayr teoses “Kriisis kunst” (Art in Crisis)

Teine võimalus, mida inimesed tänapäeval ilu eest põgenemiseks kasutavad, on stiimulite otsimine ja selliste objektide loomine, mis on küll korrapärased, kuid jäetud ilma üllatusmomendist. Kõige enam torkab see lähenemine silma kaasaegses arhitektuuris, mis toetub Roger Scrutoni sõnul „utilitaarsuse kultusele“. Kuigi enamik tänapäeval ehitatud hooneid täidab oma praktilist otstarvet, puudub neis ilu.

Või nagu kirjutas John-Mark Miravalle:
„Üks ilmselge näide aset leidnust on esteetiliste kaalutluste kadumine arhitektuurist. Kui varem oli arhitektuuri ülesanne kaunistada meie linnade ja naabruskondade ühisruumi, siis nüüd on arhitektuuri ülesanne kavandada võimalikult odavaid utilitaarseid ehitisi. Selle tagajärjel oleme äärmiselt sügaval tasandil ilma jäänud ilust. Tegemist on omamoodi vandalismiga. Küsige endilt, millist tänapäevast hoonet külastatakse tuhande aasta pärast sama innukalt, nagu meie täna Notre Dame’i katedraali? Kui keskaegset arhitektuuri sümboliseeris gooti katedraal, siis „suurest kastist“ võib kujuneda meie ajastu arhitektuuriline sümbol. Ja see on traagiline.“
John-Mark Miravalle “Ilu: mis see on ja milles seisneb selle tähtsus”

Meie iidsete linnade südamed tuleb koos nende tornide ja katedraalidega rusudeks lammutada ning asendada pilvelõhkujatega.

Le Corbusier

Mõnede ühiskonnakriitikute väitel tuleneb Läänemaailma moraalne allakäik religiooni kadumisest. Nende sõnul ei ole inimestel ilma religioonita võimalik olla tõeliselt vooruslikud. Kuid mis siis, kui sügavam probleem ei seisne mitte religiooni nõrgenemises, vaid elava usuga kaasneva ilu kadumises? Võib-olla ei ole mitte usulised käsud ja dogmad need, mis inimese moraalselt kõrgemale tasemele viivad, vaid ilu. Ajalugu pakub selle idee toetuseks ühe märkimisväärse loo.

Nimelt otsis Kiievi-Vene paganlik valitseja suurvürst Vladimir I uut usku, mille abil ühendada rahvaid. Selleks saatis ta saadikud teistele maadele kohalikke religioone uurima. Mõned saadikud rääkisid tagasi tulles jäikadest, askeetlikest ja karistustele tuginevatest religioonidest, mõned kohatud religioonide aluseks olnud abstraktsetest teooriatest. Kuid Bütsantsi keskusest Konstantinoopolist naasnud saadikud rääkisid, et tolle aja kristluse autoriteet ei lähtunud mitte rangest doktriinist ega filosoofiast, vaid hoomamatult kaunitest kunstiteostest, mille loomiseks selle usu järgijad inspiratsiooni leidsid. Või nagu saadikud ise kirjeldasid:

Mõnede ühiskonnakriitikute väitel tuleneb Läänemaailma moraalne allakäik religiooni kadumisest. Nende sõnul ei ole inimestel ilma religioonita võimalik olla tõeliselt vooruslikud. Kuid mis siis, kui sügavam probleem ei seisne mitte religiooni nõrgenemises, vaid elava usuga kaasneva ilu kadumises?

“Siis läksime me Konstantinoopolisse ja nad viisid meid kohta, kus nad oma Jumalat kummardavad, ja me ei teadnud, kas oleme taevas või maa peal, sest maa peal ei leidu sellist nägemust ega ilu, ja me ei oska seda kirjeldada; teame vaid, et Jumal elab inimeste seas. Seda ilu ei suuda me unustada.”
Tsiteeris C. S. Lewis kogumikus”Au raskus” (The Weight of Glory)

Selle ilu tõttu valis suurvürst Vladimir I maa ühendamiseks kristluse, või nagu kirjutas Brian Zahnd:
“Saadikutele ei avaldanud muljet ja vürst Vladimir I ei veennud kristlust vastu võtma mitte selle apologeetika ega eetika, vaid esteetika – selle ilu. Seega võime öelda, et vene rahvale tõi lunastuse ilu.”
Brian Zahnd “Ilu päästab maailma” (Beauty Will Save the World)

Kuigi elujõulised religioonid võivad inspireerida inimesi ilu looma, on suutlikkus ilu kogeda ja esile tuua universaalne ning ületab religiooni piire – sest ka need, kes ei ole usklikud, võivad olla ilust sügavalt liigutatud ja soovida seda luua. Võib-olla ei vaja meie maailm seetõttu mitte religiooni, vaid ilu taassündi – taassündi, mis eeldab julgust aktsepteerida ilu poolt meie esitatavaid moraalseid nõudmisi. Kui see on nii, siis ei ole Dostojevski väide, et „ilu päästab maailma”, mitte naiivne ega idealistlik, vaid väljendab sügavat tõde. Või nagu Dostojevski kirjutas oma romaanis „Deemonid”:

“Inimkond võib elada ilma teaduseta, ilma leivata, kuid mitte ilma iluta. Ilma iluta ei jääks siin elus enam midagi teha. Siin peitubki kogu saladus, kogu ajalugu.”
Fjodor Dostojevski “Deemonid”

Inimkond võib elada ilma teaduseta, ilma leivata, kuid mitte ilma iluta. Ilma iluta ei jääks siin elus enam midagi teha. Siin peitubki kogu saladus, kogu ajalugu.

Fjodor Dostojevski

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!